Nelly kõndis rahulikult lossist välja ning heitis korraks pilgu taevasse, kus ujusid sinisel merel valged pilvetupsud. Rahulikult jahedat, karget õhku sisse hingates astus tüdruk veel hommikuse kastemärja muru peal järve poole. Hetke hallika ja sombuse järve ees seisnud, keeras tüdruk pea lossi poole ja põrnitses seda paika, mis pidi olema tema teiseks koduks järgmised seitse aastat. Pole paha libises ta mõttest läbi. Nel oli ju harjunud enda tillukese toakesega, kus ta koos kolme tüdrukuga elanud oli.