Pargis.

Märgates, et veel kolmaski inimene parki sisenes, kerkis tema kulm sentimeetri võrra, kuid muu ei andnud tema teadmistest mitte mingitki märku. Poiss keeras pea veidi esimese tüdrukuni ning istus vaikides.

Kuulnud teretust, sirutas Timothy end pingil ning noogutas vaikselt. "Tervist," sõnas ta peaaegu sosinal, kuid teda oli siiski võimalik kuulda. Teisest tundmatust ei teinud ta endiselt välja.

Toetanud selja vastu seljatuge, heitis Tim pilgu taeva poole, mis juba küllaltki hämaraks oli muutunud. Mõtlikult tõstis noormees ühe jala pingile ning toetas oma lõua põlvele, ühe käe näppudega vastu pinki trummeldades.

Teise käega otsis ta taskust välja mingisuguse paberitüki ning keeras selle lahti. Teaks ta ometi, mida peale hakata.

Timothy'l läks otsustamiseks veidi aega, kuid viimaks võttis ta pakutud nätsu vastu. Selle suhu pannud, vaatas ta mõtlikult tütarlast, kes oli küllaltki sõbralik, kuid mitte väga pealetükkiv.

"Ma tänan," sõnas ta vaiksel häälel, milles oli siiski veidi irooniat. Teadmatuses aitas see alati kõige paremini, nagu ka uutes olukordades.

Tahtmatult avaldas poisile muljet tundmatu hoiak ning ta tundis tema vastu isegi kerget sümpaatiat. Kiirelt pead raputades toppis ta paberinutsaka uuesti taskusse ning uuris hajameelsel pilgul oma niinimetatud 'kaaslasi'.

Oma järgmisest tegevusest oli ta isegi üllatunud. "Elate siin?" päris ta napilt ning mitte väga huvitunud tooniga - kuid ta oli vähemalt proovinud sõbralik olla.

Timothy kergitas kulmu ning kuulas, mida tüdruk talle vastas. Kummaline, et nad ei teadnud veel teineteise nimegi. Sellegi poolest ei tekitanud see - vähemalt tema puhul - mitte mingisuguseid probleeme.

"Elan küll," sõnas ta vaikselt ning silmitses pargi kaugemat serva. Tütarlapse järgmise lause peale noormees aga pidi turtsatama ning oma näo tüdinult tema poole keerama. Surudes alla üleolevat hääletooni, irooniat või sarkasmi, kummardas ta kergelt.

Seejärel avas ta mõtlikult suu. "Ma tean, et ei pea," sõnas ta peaaegu sosinal, veidi väljakutsuval toonil. "Kuid ma ei usu, et te seda keelaks," lisas ta peaaegu et pilkavalt, kuid siiski päris tõsiselt.

Tahtmatu muie püsis Timothy näol, kui ta järgmistele küsimustele vastuseid kaalus. Too tütarlaps tundus olevat nii totralt naiivne, kuid samas oli see vägagi lõbustav sellisel varasügisesel õhtupoolikul.

"Võiksin, kuid kas ma ka tahaksin?" päris ta kerge turtsatuse saatel, mida ei saanud vist päris naeruks lugeda. Selle asemel pani Timothy käed kaela taha ning vaatas igavlevalt ümbrust. "Siin polegi midagi...
tutvustada," lisas ta mõne aja pärast lihtsalt ning ohkas näilise tüdimusega.

Järgmine küsimus tundus veelgi kummalisem, nii et Tim'i suu kaldus kergeks naeratuskes. "Kahjuks peaksin ma siis teie keelust üle astuma," sõnas ta vaikselt, silmad kergelt säramas sellest, et ta tundmatu igale küsimusele rahuldavalt vastu oli suutnud vaielda.

Kuulanud ära selle 'äärmiselt huvitava ning loogilise' jutu, pahvatas Timothy naerma, mis ei kõlanud mitte kuidagi sõbralikult. Viimaks suunas ta silmi pilutades pilgu tüdrukule. Muie oli tema näole veel alles jäänud, kuid muu ei andnud eelnevast naerust mingit märki. Ta polnud tolli võrragi liikunud, kavatsemata seda ka nüüd teha.

"Ohjaa, mind üliväga huvitab teie nimi, mis on tegelikult mingi tavaline inglisepärane osa igapäevaelus ning mida te isegi öelda ei soovinud," alustas ta kiirelt ning köhatas seejärel imevaikselt. Tegelikult jäi mulje, otsekui ei meeldiks teisele oma nimi, kuid ka Tim polnud seda öelnud. Kuid tema tegi seda selleks, et iga võõras seda ei teaks. Just nimelt võõras.

Kuid sellega ei olnud noormees veel lõpetanud. "Oh, aga minge ja leidke. Ega ma teid kinni ei hoia," lausus ta viimaks ning saaits tüdrukule naeratuse. See oli küll võlts, kuid näitas selgelt, et Timothy ei olnud päris täpset arvamust välja kujundanud.

Pead selga visates soovis Timothy kinnitada tüdruku arvamust, et tema seesugune käitumine sõltus vaid ülekeevast egoismist ning muudel asjadel pole sellega pistmist. Viimaks suutis ta oma hääle ka liigselt ülbeks paisutada ning asus end õigustama - tõesti kõige suurema idioodi kombel.

"Mulle meeldib teistest erineda, kuna enamik ei ole enda andmetega nii kitsid," lausus ta valjult, mida ta tavaliselt ei teinud. Seejärel suunas ta oma pilgu eest tütarlapsele ning suunas pea normaalsemasse asendisse.

See väike näitemäng pidi kindlasti mulje jätma, et ülbus ei olnud õige sõna, kuidas Timothy't iseloomustada, kuid ometi võis keegi sellest valesti aru saada. Ilmet tõsiseks sundides silmitses ta oma 'kaaslast'.

"Ma ei tõuka teid," jätkas ta nüüd vaiksel toonil, "kuid mulle ei paku huvi rageeringud, kui minust valesti aru saadakse," lõpetas ta siidiselt.

Timothy oli peaaegu unustanud, miks ta teise külaotsa tuli, kuid see ei läinud talle ka enam korda. Poiss tõstis naljatlevalt käed ning tõmbas ühega läbi oma juuste. Seejärel silmitses ta kergelt mõtliku ilmega tütarlast. "Hea küll. Meie mõlemad. Kuid see on ka ainus kord, mil ma teiega nõustun," sõnas ta, olles ülimalt veendunud oma viimases lauses.

Kuulates tütarlapse juttu edasi, tuli enamus tema esialgsest tujust tagasi ning veidi tüdinult suunas ta pilgu eemale. Nagu ei oleks tahtnud ta kuulata, mida räägib see, kes tema kõrval istus. Olgugi, et seal võis olla rohkem tõtt, kuid nende eelnevas jutus. Viimaks hingas poiss sügavalt, kuid siiski vaikselt sisse.

"Ilma võtmeta ei saa avada lukke. Samamoodi ei saa oodata, et üldiselt...ebatäpne inimene end küsitleja vale käitumise või lausete peale avab," sõnas ta kergelt, pead veidi viltu kallutades. Viimaks liikusid tema silmad aga siiski tüdrukule. Kerge uudishimu temas soovis siiski teada nime, kuid uhkus ei lubanud seda ka küsida.

Kui Timothy kuulas, mida tüdruk rääkis, tekkis tema näole vaevumärgatav grimass, mis oli segu kergest ärritumisest ning pingsast mõtlemisest. Ta pidi tõdema, et tundmatu jutus oli terake tõde, kuid Timothy ei tunnistanud seda endale hea meelega. Kohe mitte üldse hea meelega.

"Kuid ka neid lukke võib proovida muukida," sõnas poiss kulmukergitusega, kuid ei lausunud rohkem midagi. Seda öeldut võis niigi kahte moodi lahti mõtestada ning Tim ei tahtnud, et ta tollele tüdrukule enda arvamuse avaldamiseks veel suuremad otsad kätte annaks.

Seega manas ta näole kerge muige ning toetas mugavamalt selga, üritades Birgith'i käitumisest teada saada, mida teine järgmiseks teeb. Kas loeb seda väljakutsena või võtab otse, selles oli küsimus.

Timothy muigas endiselt kergelt. Nende praegune jutt meenutas talle mingisugust vana juttu, kus enamik tarku mõistukeeli kõneles ning kunagi midagi selgelt ei väljendanud. Samas ei olnud see ka mingi probleem. 'Kui ta nii soovib,' mõtles poiss ning noogutas mõtlikult.

"Esmapilgul liigitaksin ma teid pigem üritaja alla," sõnas ta tasa, silmitsedes vaid silmanurgast tüdrukut. Esiti ei teadnud ta, mida vastata luku kohta, kuid kauaks ta siiski vait ei jäänud. "Lukk võib ka pika aja peale järele anda," oli tema viimaseks vastuseks (ning arvatavasti ka lauseks), enne kui tüdruk uuesti mingi põhjenduse või küsimuse esitab.

Siiski ei pidanud ta vaikselt antud lubadust ning köhatas märkamatult. "Kuid teie olete siis avali uks? Või peab keegi minust meeldivam noormees selle avama?" päris ta kerge turtsatusega, milles oli kuulda ka veidi naeru. Seekord mitte nii väga iroonilist.

Timothy kuulas vaikides juttu, kuid ei teinud katsetki vahele segada, mida ta ometi oleks soovinud. Viimaks, kui tüdruk vaikis, silmitses ta kergelt mõtliku pilguga teda.

"Te võite ju lihtsalt võtme leida," sõnas ta viimaks vaikselt, mõeldes selle all rohkem seda, et nad ei peaks oma rääkimist veel lõpetama. Samas muutus see juba veidi tüütuks ning oleks tahtnud mõńda uut teemat või olukorda. Kuid küllaltki hea valik oleks ka olnud see, kui tundmatu oma nime ütleb ning sel juhul võiks ka Tim veidi avameelsem olla. Kui ta suudaks.

"Avali uks või mitte, kuid siiski tervitasite teie mind esimesena," sõnas ta varsti ning noogutas vaevumärgatavalt selleks, et siiski nõustuda tütarlapse viimase väitega. Mida oleks ta kõige vähem oodanud.

Samal ajal leigelt lootes, et tüdruk end õigustama ei hakka, kergitas Timothy kulme.

Timothy silmitses näilise ükskõiksusega kaugust ning teeskles, et polnud tüdruku esimest lauset kuulnudki. Hoopis meeldivam oleks olnud millestki asjalikust rääkida ning mitte sellel, viisakal kuid iroonilisel tasandil nende iseloomu arutada.

Kerge õlakehitusega vaatas Tim tütarlapse poole, kuid ei olnud küsimusest üllatunud. "See oli teist vähemalt viisakas," nentis ta tasaselt, pilku eemale keerates. Noormees isegi ei arvanud, et saab midagi rohkemat teada, kuid taas pidi see kohtumine ning too tundmatu teda üllatama.

Järgmisel hetkel oli ta aga veelgi enam üllatunud. Ennast vaevata kogudes, võttis Timothy tüdruku käest kinni ning surus seda, näol kerge, kuid lõbustatud naeratus. "Saagem siis tuttavaks. Minu nimi on Timothy," lausus ta ta vaikselt ning vaatas vaikse naeruturtsatusega Birgith'le silma.

Seejärel tõmbas ta oma käe tagasi ning tema ilme liikus palju rahulolevamalt ette ning kõrgemale, ühe maja katuseservani.