Pargis.

Kergelt muiates keeras poiss pilgu tagasi Birgith'le ning silmitses teda mõne hetke. Viimaks oli ta oma otsuses kindel ning ohkas vaikselt. "Ehk ma siiski näitaksin teile ümbrust," ümises ta vaikselt ja vaatas tütarlapsele silma.

"Te ju soovisite seda nii palavalt," lisas ta varsti kergelt kahetseval toonil, kuid sellele lausele järgnenud kerge naeratus reetis tema tegeliku meeleolu. Arvestamata hilist kellaaega tõusis Timothy püsti ning sirutas ennast, vaadates seejärel põgusalt tütarlapse poole.

Hajameelselt tõstis ta nimetissõrme ning kergitas kulmu. "Kuid ei mingit sinatamist."

Kerge muie ning rahulolev ohe vabanesid poisi suult, kui ta Birgith'd ühes suunas juhtima hakkas. Tegelikult ei teadnud ta kindlalt, kuhu minna, kuid otsustas vähemalt praegu seal külaosas püsida. Ta ei soovinud juhuslikult oma õega kokku sattuda, sest polnud veel päriselt otsustanud midagi teha.

Timothy vaatas mõne hetke tütarlapse poole. "Meie tagasihoidlik ringkäik algab... külapoega," sõnas ta kerge turtsatusega, mis väljendas rohkem seda, et poisile ei meeldinud mitte see koht. Hea oli vähemalt see, et pood peaaegu kohe pargi kõrval asus.

Rohkem midagi ütlemata avas Tim värava ning kummardas kerge irooniaga, osutades tänavale. Korraliku noormehena pidi ta ju ometi tütarlapsed enne välja laskma. Olgugi, et neid oli ainult üks ning toogi oli veidi salakaval.

Viimaks jõudsid nad välja tänavale ning olid peaaegu külapoe ees. Timothy ohkas tüdinult. "Mina sealt igaks juhuks midagi ei osta, kuid kõik teavad ju ise, mida nad teevad," sõnas ta hooletult, ringi vaatamata.

Järgmisena sammusid nad mööda pargiäärset tänavat edasi, kus Timothy meelega talle iga puu liigi ütles ning selle iseärasusi selgitas. Viimaks, kui tee pöördus, toetas poiss end vastu aeda.

"Ma lasen turistil endal otsustada, kuhu järgmiseks minna," ütles noormees kergelt, silmitsedes kõikjal silma hakkavaid ühtmoodi maju ning igavaid, kinnikasvanud aedu. Mõni nendest... ehitistest oli siiski päris korralik, kuid siiski mitte uhiuus.

Timothy turtsatas kerge naeratusega ning manas näole valulise grimassi. "Ma teen teile asja lihtsaks. Kas paremale, või vasakule," sõnas ta tõsiselt ning osutas neid sõnu öeldes oma käega samas suunas.

Viimaks keeras ta pilgu Birgith'le ning vaatas teda teatud kindlameelsuse (või pigem kangekaelsusega). Ohkega surus ta käed taskutesse ning näris vaikselt nätsu, mille maitse kaduma hakkas.

Birgith turtsatas, kuid see ei olnud lõbustuseks. Seejärel pööras ta pea poisil ettenähtud suunades. Kord vasakule, kord paremale. Mõlemale poole jäid sarnased majakesed ja hooned, mis tundusid kaugelt vaadates jube igavad.

"Khm, otse," lausus Birgith tõsisel hääletoonil, kuigi sisimas ta naeris. Seejärel pööras ta pilgu väikesele jalgrajakesele, mis viis läi karjamaa. Oodates Timothy reageeringut, mõtles koolivanem seejuures, kas sealt üldse edasi kuhugi viib.